Unenägu, 20.09.2025 kell 01:45
Just ärkasin maagilisest unest. Kõige pealt kogesin tervet enda praegust elu tervikuna ja tajusin samal ajal enda olemuse laotust. Ma olin nii suur aga samas mind polnudki ja ma tundsin ääretut sügavat rahu.
Terve mu laotus (ei oska seda teisiti öelda) oli seda malbet kõike hõlmavat rahu täis. Ma ise olingi rahu, ma ise olingi elu ja ma olin kõikjal.
Uskumatu taju tunne.
Unenäo algus
Siis hakkas unenägu. Ma olin nii noor ja unes ma tajusin ennast endana ja ma tajusin ennast ka oma tütrena. Ja samas teadsin, et ta oli ka minust eraldi.
Maja
Enne ärkamist olin ma väga maagilises majas, kus kõik oli täiuslik ja väga puhas hoolitsetud ja ilus. See oli minu kodu. See oli nagu terve universum aga nagu majana.
Kõik oli hele nagu marmorist, aga tegelt ma ei tea. Seal oli üks väga hooliv naine. Selle maja hing ja hoolitseja, ta oli mind tundnud terve aeg. Ma olin nii oodatud sinna- koju.
Viimane ruum mida mäletan oli mu magamistuba. Ma vaatasin akna poole ja mulle avanes suur laotus kus oli nii palju asju, et mu silmad ei jõudnud neid hoomata. Kõik olid täiuslikud kas nikedratud või joonestatud või volditud. Kõik eri materjalid ja elusad materjalid kujud majad, tähed, äkki terved maailmad.
See kõik oli nii võrratu vaatepilt, ma oleksin nagu tervet universumi täuslikkust näinud.
Äikesetormid ja elav maakaart
Aga ma valmistusin reisiks ja kellegi sõnum kajas mu peas, et kui äikesetormid on teatud kohtades planeedil (üks oli Kreeka) siis on õige aeg lennata. Ja ma tormasin maakaardi juurde,mis oli elus.
Sealt paistis kuidas tormid kogunesid ja paistsid tuledest vilkuvad helendavad linnad, pimedates kohtades olid näha tähed, mis moodustasid linnuteid ja tähtkujusid ja taevakaarte. Ma vaatasin seda kaarti nagu tavalist asja ja nägin, et on veel aega..
Sügav kurbus
Siis läksin oma voodi juurde, kus ma polnud ammu ammu juba maganud ning terve see voodi oli ka täis väga erilisi täiuslikult seatud asju ja ma imestasin ning kukkusin põlvili, sest mulle meenus miski ja mind tabas väga suur kurbus. Ma vajusin selili ning nutsin meeletu kurbuse sees.
Siis ma ärkasin sellest unest
Veel meenub, et sinna läksid täiuslikud suured avarad marmortrepid. See polnud inimeste koht ja ma oleksin nagu reisilt saabunud uude kohta ja see on ammu kaotatud kodu.
Suhtlesin trepi juures kellegi mehega aga see juba väga udune.
Kuldsed paelad
Enne majja minekut nägin ühte tuttavavat noort naist kellest eile tütrega rääkisime. Ta oli ka minemas kuskile. Ta istus valgel hobusel kuldsete paeltega riietuses. Libistasin paelu oma sõrmedelt läbi ja need olid nagu minu õmmeldud. Ta läks ka samasse kohta, kuhu me pidime minema, siis tajusingi oma tütart ka endana. Rääkisime seal väljas äikesetormide tekkest.
Väga oluline sündmus oli tulekul….
Võrratu uni. Täielikult teine maailm ja kõik nii selge nii täiuslik nii sügavalt tajutud.
Minu tõlgendus ja seosed
Tunded
Sügav rahu olek aitas tajuda enda olemust kõigega üks olles. Olin nagu kõikjal ja samas ka mitte kuskil.
Mu madalasse emotsiooni ( kurbusesse) minek tõi mind kohe inimese olekusse tagasi.
Järelikult tunnetega ma saan liikuda ja muutuda ühest olekust teise.
Asukoht = hinge kodu
See oli mu hinge kodu. Koht, kust ma siia tulnud olen.
Ja tegelikult on hinge kodu ka siin – sest hingele koduks on terve universum.
Täiuslikkuseni välja nägevad asjad ja ümbrus
Kõik siin universumis on täpselt selline, nagu olema peab – ja seal, kus olema peab.
Kõik on nagu võlukepiga tehtud ja õigesti paika pandud – ning seda pole teinud inimene.
Siin on mul veel selginemist ja mõtlemist.
Mina universum
Kõik siin universumis on elus. Olen seda varemgi tajunud – ja nüüd nägin ka.
Kõik asjad on ka elus ja liikuvad, aga ometi on kõigel oma asukoht. Ja sellest tekibki meie galaktika.
Selle unenäo järgi ma olen kõik, mis siin universumis on:
Saan olla kõik inimesed, saan olla õhk, tuli, vesi, maa jne. Kõik, kõik, kõik.
Ja kui mina seda saan, siis saavad seda kõik hinged.
Ühesõnaga – mina olengi universum.
Tunne on täitumus.
Järelkaja
Oooh… Ma vist panen segast, aga ma olen peale seda und nii sügavalt õnnelik, et ei suuda uinuda.
See, mis seal unes oli – oli päris. Palju rohkem päris kui siin.
Aga siin on sama koht, mis mu unes. See sama universum ju.
Lihtsalt uskumatu.
Kas ma lähen hulluks?
Kas nüüd ongi see koht, et ma olen hulluks minemas?
Ma ei tunne nii.
Pigem on kõik palju, palju selgem.
Kuidas sina tajud oma „hinge kodu“?
Kas oled kogenud hetke, kus kõik tundub olevat täiuslikult paigas – ka siis, kui sõnadega seda kirjeldada ei saa?