Enamik meist ei pööra unedele erilist tähelepanu. Kui juhtubki, et mõni uni jääb meelde, siis tavaliselt imestame korra… ja unustame selle. Aga kui mõelda, et me magame pea poole (mina isegi kolmveerandi) oma elust, siis kas poleks aus ka sellele poolele rohkem tähelepanu pöörata?
Vaata sama teemalist videot siit
Unes toimuvad sageli palju olulisemad sündmused kui ilmsi. Meie argipäev on tihti täis kohustusi, harjumusi ja kiiret rütmi, kus ei jää aega mõelda, miks me üldse elame, mida tegelikult tunneme või vajame.
Unenäod on justkui vaiksed sõnumitoojad. Nad kannavad pilte, tundeid, olukordi – märke, mis aitavad meil iseennast mõista ja oma elu suunda selgemini näha. Mõnikord toovad nad meie ette teeotsad, mille poole hing on ammu igatsenud, aga mille me oleme argises virvarris unustanud.
Ja nüüd küsimus, mille esitasin postituse alguses:
Kui uni jääb kummitama, siis miks?
Tavaliselt tähendab see, et seal peitub midagi olulist. Kui sa ei loobu sellele mõtlemast, vaid uurid ja küsid: „Mida see uni mulle öelda tahab?“, siis leiad ka vastuse. Sest kõik vastused on meie sees olemas – me pole lihtsalt harjunud neid otsima une kaudu.
Ma tean seda omast käest. Olen ka ise olnud kohas, kus kirkad uned lihtsalt kadusid, sest mul puudus teadmine, kuidas neid mõista. Aga täna, kui võtan aega neid teemasid edasi vaadelda, olen leidnud:
– lahendusi minevikust pärit sisemistele konfliktidele,
– saanud emotsionaalseid vabanemisi ja sügavaid taipamisi,
– kogenud tervenemist ja suuna leidmist.
Unenäod võivad olla uksed iseenda juurde. Küsimus on, kas me võtame aega neile ustele koputada.
Soovid iseenda unenägusid paremini mõista?
Liitu minu süvitsi mineva Unekursusega, kus astume samm-sammult läbi unenägude maailma, et neid teadvustada ja kasutada sisemise teejuhina.
Vaata unekursuse infot siit