Mõni päev tagasi jõudis minuni üks sügav taipamine. Ma sain aru, milline näeb välja mu uni siis, kui käib mingi vana mustri sügavam lahti laskmine.
See uni on raske. Sügav. Selline, millest on peaaegu võimatu ärgata, kui peaksin üles tõusma mingi kindla kellaaja peale. Ma olen seda tunnet hakanud kirjeldama kui „surma und“ – mitte halvas mõttes, vaid sellises, kus silmade korraks avamine tundub talumatult raske. Kõik on siis väsitav, koormav, justkui oleks kõike korraks liiga palju. Ja kehas on meeletu vajadus – mitte lihtsalt soov, vaid vajadus – edasi magada. Sügavale tagasi.
Aga kui ma saan selle une lõpuni välja magada, siis järgneb midagi täiesti teistsugust. Ärgates on minus värskus, energiatulv, taipamised, selgus ja rõõm. Nagu oleks mu sees midagi ümber kirjutatud, vabastatud. Nagu oleksin läbi une uuesti sündinud.
Ma ei tea, mitu sellist und ma olen elus juba läbi teinud. Aga alles täna tundsin ma selgelt ära: see ongi protsessi uni. See on alateadvuse tööruum, kus toimub sügav tervenemine – aga ainult siis, kui ma luban sellel lõpuni kulgeda.
Ma taipasin ka seda: läbi une ei saa lõpuni vabaneda vanadest mustritest, kui sa ei julge oma hirme lõpuni kogeda.
Selles unes kogesin ma meeletut hirmu. Nähtavuse hirmu. Seda, mida teised arvavad. Seda, et äkki teen midagi valesti. Kõik, mis minu elus praegu on – otsus hakata jagama tasuta minivideoid, nähtavale astumine – tõusis unes paanikana pinnale. Ja ma ei ärganud. Ma jäin sellesse. Läbi une, hirmu sees, keha raskuses. Korraks avasin silmad… ja tundsin, et pole veel aeg. Keha teadis – see protsess ei ole lõppenud.
Ja siin jõudsin veel ühe taipamiseni.
Kui sa ärkad alati enne, kui suudad oma hirmu lõpuni kogeda, katkestad iseenda tervenemise. Alateadvus võib olla harjunud sind hirmu eest „päästma“ – äratama sind üles just siis, kui läheb sügavaks. Aga niimoodi jääb protsess pooleli.
Kui sa ei julge oma hirmu lõpuni läbi tunda, ei saa sa ka unes täielikult läbi minna oma sisemisest muutusest.
Tõeline tervenemine algab siis, kui sa jääd. Jääd hirmu sisse, jääd raskusesse, jääd sinna, kust sa muidu põgeneksid. Just siis saab keha lõpuni töötada. Ja kui see töö on tehtud, ärkad sa… kergusesse. Selgusesse. Uude seisundisse.
Just sellised kogemused on pannud mind sügavamalt uurima, miks me unenäod nii kergesti unustame – ja kuidas nende tähendust endale paremini meelde tuua. Sellest räägin järgmises osas…
Aga sina? Millised uned on su ellu toonud midagi enamat kui pelgalt pildi? Kas oled tundnud, et mõni uni oli justkui sisemine teekond või lausa tervenemise ruum?