Ühel sünnipäeval, kui sõbrannadega naeru lõkerdasime, tegin sügava taipamise. Mina ja üks mu sõbrannadest satume sageli köhahoogudesse. Märkasin, et tal tekib köhahoog just pärast naermist.
Selgus, et tal oli lapsena keelatud naerda – vahel sai ta isegi karistada selle eest. Minul seevastu oli lapsepõlves keelatud oma arvamust avaldada ja oma tunnetusest rääkida. Olen alati olnud natuke teistmoodi mõtleja – pakkunud lahendusi, mida pole alati tahetud kuulda. Tajun, et köha ei pruugi olla ainult minu isiklikust elust pärit, vaid seotud millegi kaugemaga.
Kui hirm elab kehas
Taipasin, et see muster võib ulatuda sõjaajani – kui mitte veel kaugemale. Minu vanaema küüditati 15-aastaselt Siberisse. Ta oli ainus, kes perest sai tööl käia, sest ema oli rase ja nooremad õed veel pisikesed. Ta pidi kuuletuma – tema tahe ja arvamus ei lugenud. Selles olukorras võis tema arvamus maksma minna nii tema enda kui ka pere eludega.
Sellised sügavalt kehamällu raiutud hirmumustrid kanduvad edasi vereliini kaudu. Oleme sündinud oma ema kehast, tema omakorda oma ema kehast – ja hirm jääb kehasse alles. Sama lugu on ka mu sõbranna naermise keeluga – sügaval nõukogude ajal oli isegi rõõmsameelsus ja naer põlu all. Temalegi on see tulnud kaasa nii ema sõnade, keeldude kui ka kehamäluga.
Köha, mis ei ole juhuslik
Miks ma räägin kaugematest aegadest kui ainult oma elu? Sest see annab selguse, miks mul on nii keeruline vabaneda hingamistõkestusest, mis tekib just rääkimise ajal. Aastatepikkune sisemine töö ja järjest kaugematesse tagamaadesse jõudmine toob mulle aina rohkem taipamisi. See teadlikkus on mu kehale sügavalt tervendav.
Varem olin köhimise pärast enda peale pahane – see ainult süvendas pinget. Aga nüüd, teades, et see võib olla pea 100 aasta vanune muster, suudan seda rohkem aktsepteerida. Nii vanu mustreid ei saagi 1–2 aastaga vabastada. Tervenemiseks on vaja kannatlikkust ja usaldust.
Kui laps otsustab mõtlemist muuta
Viimase aja üks oluline taipamine: olen kogu elu olnud teistmoodi mõtleja.
Näide: Põhikoolis kadestasin oma 5-list pinginaabrit, kes oli mulle väga hea sõber. Need kaks tunnet – kadedus ja sõprus – olid minus tugevas vastuolus. Otsustasin, et tahan kadeduse oma peast ära kaotada. Ja ma suutsin seda. Ma ei mäleta täpselt, kuidas, olin siis umbes 12-aastane. See on ehe näide, kuidas olen juba lapsena suutnud teadlikult oma mõttemustreid muuta.
Kasvades allusin siiski sotsiaalsele survele. Sain üsna kiiresti selgeks, et minu mõtted ja arvamused ei ole oodatud. Keskkond õpetas, et teiste arvamus on alati tähtsam. Ohvriroll oli norm – halamine, hädaldamine ja muretsemine olid igapäevased. Teistsugused lähenemised ei mahtunud sellesse pilti.
See on ka põhjus, miks mul on siiani keeruline jagada oma vaateid, tunnetusi ja mõtteid. Minu „probleem“ on kõige lihtsamas – hingamises. Mu keha on harjunud pinnapealse hingamisega ega ole õppinud sügavalt hingama, eriti koos hääle kasutamisega. Pinnapealne hingamine on seotud traumareaktsiooniga (võitle, põgene, tardu). See tekitab kehas pingeid, mis takistavad energia vaba liikumist.
Hingamise sügavus ja valud
Viimastel aastatel on mu rinnak muutunud hellaks ja valulikuks. Kuna mul on hea suhe unega, olen unes näinud oma südamekeskust – selle kirjeldamine läheks pikaks, aga tänu sellele tean: kui rinnak valutab, on südamekeskus suletud või osaliselt suletud. Kuna see on üks olulisemaid energiakeskusi, põhjustab selle sulgumine hingamisraskusi, kõnetõkkeid ja valusid.
Hakkasin enda hingamist jälgima. Kui hingan kopsudesse, saab mul ühel hetkel õhk otsa ja pean köhima. Kui hingan ainult kõhtu – sügavalt, kuid kopsudesse mitte – on hingamine vaba: ei köha, ei valu. Kui proovin taas kopsudesse hingata, tuleb köha tagasi.
Eile, sügavalt hingates, ütlesin:
„Mul on lubatud hingata. Mul on turvaline. Annan oma häälele loa ärgata. Ma ei pea enam vaikima. Ma võin hingata. Ma võin rääkida.“
See lause katkes mitmes kohas – see oli mu alateadvusele võõras mõte. Aga see on uus enesesisestus, mis aitab hirmu pehmendada. Selliseid lauseid tuleb korrata – et uus mõte juurduks ja keha suudaks hakata vana mustrit vabastama.
See ei ole ainult minu lugu
Paljudel meist on südamekeskus suletud – kellel armastusepuuduse, kellel rääkimishirmu tõttu, kellel sõpruse puudumisest. Kuna olen väga tundlik, siis sellised mustrid mõjuvad mulle sügavalt. Me kõik ei tunne samu asju samal määral.
Tundlikkus tähendab ka seda, et tajun teiste emotsionaalseid tõkkeid. See on kahe otsaga asi:
– Võib mõelda, et oma raskused on niigi suured. Miks on vaja veel teiste jama tunda.
– Teisalt aitab teiste kogemuste tajumine mul endas midagi mõista ja vabastada. Näiteks selle sama köhataipamise tõi mulle sõbranna lugu. Tundlikkus on kingitus, kui oskad seda enda kasuks tööle panna.
Kui ma ei tegeleks oma sisemiste mustritega, muutuks tundlikkus kurnavaks.
Kui see lugu puudutab ka sind või äratab mõtteid – oled oodatud jagama, kirjutama või lihtsalt kaasa mõtlema.
Meie kehades elavad lood, mis tahavad nähtud ja mõistetud saada. Jagamine on osa tervenemisest.