Meil kõigil on sisemine luba
Olen märganud, et mul on vabadus mõelda asjadest just nii, nagu mina soovin – sõltumata sellest, kuidas teised seda õpetavad, seletavad või õigeks peavad.
Kui loon endale sisemise kindluse, et võin muuta kõike, mis maailmas räägitakse ja mis mulle ei sobi, hakkan samal ajal kasvatama ka sallivust nende inimeste suhtes, kelle mõtted, arvamused ja hoiakud minu omadest erinevad.
Kus tekib sallimatus?
Minu kogemuse järgi sünnib sallimatus sageli sellest, et inimesed usuvad: kõik peaksid mõtlema täpselt nii, nagu nemad ise.
Teistsuguseid vaateid ei sallita – need tunduvad valed või ohtlikud.
Alateadvuse jaoks on muutused risk – ta tahab säilitada tuttavat ja turvalist. Ellujäämise nimel surub alateadvus meid tagasi vanadesse mustritesse. Uus mõte võib tunduda ohuna.
Iga taipamine on samm teadlikkuse poole
Olen endas sallimatuse teemat korduvalt uurinud ja mõtestanud.
Iga kord, kui märkan sisemist jäikust või hinnangut, küsin endalt, mis tunne seal taga peidus on.
Eelmise postituse järel sündis jälle üks värske taipamine — uus pilk sellele, kuidas iseenda ja maailmaga veelgi teadlikumalt suhestuda.
Millal viimati märkasid, et su meel sulgub teistsuguse vaate ees?
Ja mis juhtuks, kui lubaksid endal mõelda teisiti kui varem?