Hirmud uue alguse ees on loomulikud
Olen end viimasel ajal mitu korda tabanud tundelt, mida olen ka varem kogenud – siis, kui alustasin oma õmblusettevõttega 17 aastat tagasi. Hirm: kas ma saan hakkama, kas olen piisavalt pädev, kas keegi üldse vajab minu teenuseid? Tollal polnud mul aimugi, mis mind ees ootab – kõhe tunne oli igapäevane saatja.
Ka nüüd, kui loon midagi täiesti uut, olen läbi teinud samad sisemised kihid.
Uus toob kaasa ebakindlust – mitte sellepärast, et me ei oskaks, vaid sest alateadvus ei suuda veel tagada turvatunnet. Vanas mustris jäi inimene ellu – ja ellujäämine on alateadvuse põhifunktsioon. Uus tundub ebaturvaline, sest seal pole veel harjumuspärast kontrolli.
Kontrolli vabastamine loob ruumi elule
Varem sain paremini hakkama siis, kui kõik oli mu kontrolli all – iga tegevus, plaan, tulemus. Nüüd liigub kõik hoopis kergemini, kui luban kontrollist lahti lasta. Tihti ei tea ma, mis järgmine samm on, enne kui eelmine on astutud. Aga sihtmärk on olemas – ja ma õpin lihtsalt olema. Lubama teekonnal voolata.
Uue loomisega kaasneb sageli närvipinge. Aga kas see on tõesti ainus viis midagi uut luua?
Mina usun, et ei ole. Olen hakanud mõtlema teisiti – ja see muudab reaalsust. Kui mõni mõte või tegevus toob kaasa ärevuse, siis peatun ja kuulan. Uue loomine peab olema hingav. Vastasel juhul ei kasva sinna elu.
Uutmoodi mõtlemine kui isiklik vabadus
Olen elu katsetaja. Kõige põnevam katse on see: kuidas muuta oma mõtteviisi, kui kõik mu ümber ootab vana? Kuidas käituda teisiti, kui ühiskond ootab tavapärast?
Olen loonud uue tõe – mina otsustan, kuidas maailma ja endasse suhtun. Ja see ongi minu suurim vägi.
Kuidas väestad sina end, kui uut lood?
Jaga soovi korral oma mõtteid või kogemust – sest iga uus algus on kellegi loo jätk.