Empaatia kujunemine
Ma ei teadnud pikka aega, mida see sõna tähendab. Sain sellest aru alles siis, kui ühel kursusel avastasin, et ka mina olen empaat.
Empaat on inimene, kes tajub ja kogeb teiste tundeid. Minu arvates on paljud inimesed empaadid, ka ise seda teadvustamata. Varem kasutasin enda kohta sõna ülitundlik, mille kohta on ka teadusuuringuid. Uuringute põhjal on selliseid inimesi inimkonnas umbes 20%.
Kuidas aga saab inimesest empaat? Ma saan tuua ainult enda elu näiteid, sest seda teed olen ma ise käinud.
See saab alguse lapsepõlvest, kui kasvatav täiskasvanu ei suuda oma tundeid reguleerida ja näiteks nõuab lapselt „normaalset käitumist“, selgitamata, mida see täpsemalt tähendab.
Laps õpib vanema tujude järgi aimama, kuidas on õige käituda. Enamasti kestab see terve lapsepõlve. Kui aga valesti aimamise eest järgneb riidlemine või karistus, siis süveneb lapses veelgi automaatne taju, mille tõttu on tal vaja õppida ennustama, kuidas iga kord käituda.
Näited minu lapsepõlvest: alati, kui vanemad õhtuti kööki kauemaks jäid, ei suutnud ma uinuda. Mul oli vaja kuulata iga heli ja häält, et tajuda, kas kohe juhtub midagi – et olla valmis kas kodust välja viskamiseks või hirmsaks peksmiseks.
Nii lihvisin ma peensusteni oskust kuulata inimeste häälest välja, milline emotsioon neil parasjagu on.
Samamoodi olid pingelised hetked isa töölt kojutuleku aegadel. Kunagi ei teadnud ette, kas ta on kaine või mitte. Ema ärevus, hirm ja viha isa ootamise ajal panid mind õppima, kuidas olla „õige“ laps: mitte tunda, mitte esile tulla, vaid käituda nii, nagu parajasti vaja oli.
Emotsioonid loovad meie välise maailma
Igaühel on oma lapsepõlvelood, mis kujundavad meis tundlikkuse teiste suhtes.
Empaatiast võib saada raske koorem seni, kuni me surume alla enda emotsioone ja püüame väliselt olla alati toredad ja head teiste jaoks.
Sellisel juhul ei mõista me ei enda ega teiste tundeid. Kõik käib otse läbi sinu – ja sa samastud kõigi inimeste tunnetega, sageli mõistmata, et osa neist ei pruugigi sinu omad olla.
Rasked emotsioonid röövivad tohutult eluenergiat, isegi need, mida me ise enam ei teadvusta. Ka alla surutud emotsioonid on kehas endiselt olemas – alati laetud, alati aktiivsed. Meie energiaväli on laetud just nende tunnetega, mis meis endis peidus on. Ja nii me mõjutame teisi ning kogu maailma.
Kui oleme näiteks väga vihased sõja peale, siis see vihaenergia ei lõpeta sõda, vaid toidab seda veelgi. Sama juhtub süü, häbi, alanduse, solvumise ja vihaga – need kõik toidavad konflikti.
Kui paljudes inimestes need emotsioonid korraga keevad, siis väliselt näeme vaid väikest piiska, kuid sisemuses toodetakse tohutult energiat, mis kandub välja ja loob tülisid, lahkhelisid ja isegi sõdu. Samuti tõmbame ligi inimesi, kes meiega suhetes just need emotsioonid pinnale toovad. Ent selle asemel, et mõista – „see on minu tunne, millega mul on vaja tööd teha“ – süüdistame oma emotsioonides partnerit või teisi.
See on empaatia koorem ja raskus.
Aga igast koormast ja raskusest on võimalik luua kergus, vajalik oskus ja koguni kingitus.
Vaba energia ja tajud
Kui me tegeleme oma emotsioonidega – mitte ei paiska neid teiste peale –, siis vabaneme sisemistest rasketest tunnetest. Nende alt hakkab välja voolama eluenergia.
See vaba energia muudab meid rahulikumaks ja loob võimaluse hakata tajuma energiate erinevusi. Kui oleme pidevas pinges, ei ole see võimalik, kuid emotsioonide vabastamise järel muutub see kättesaadavaks.
Traumavabastuste kaudu olen õppinud eristama enda emotsioone teiste inimeste omadest. Varem polnud see minu jaoks võimalik – mul puudus selleks vajalik vaba energia. Olen kuulnud, et paljudel inimestel on sarnane kogemus: kui sisemine koormus väheneb, hakkab tajuvõime kasvama ja avanema.
Kõik sõltub sellest, kuhu me oma energia suuname – kas probleemidesse ja rasketesse emotsioonidesse, mis eluenergiat röövivad, või lahenduste otsimisse ja vaatlemisse, mis eluenergiat juurde annavad.
Vaba energia võimaldab meil olla rohkem kohal siin ja praegu. Siis suudame tähele panna: mis on minu oma ja mis kuulub teistele.
Samuti taastub ühendus ühismõtlemisega. Me oleme kõik osa ühisväljast ja kasutame mõtlemiseks sarnaseid sagedusi. Näiteks olen sageli märganud, et mõtlen mingist teemast – ja kohe näen, et keegi teine on selle kohta juba postituse teinud. Või arvan, et olen leidnud täiesti uue idee, kuid avastan, et sellest on juba raamat kirjutatud.
See näitab, et kogu info, mida inimesed on loonud, on meile alati kättesaadav – ja me saame seda ammutada iseenda seest.
Enda sügavuste kaudu jõuame oma väeni
Minu kõige suurem taipamine on olnud, et tõeline jõud ei peitu välises, vaid meis endis. Emotsioonidele otsa vaadates ja neid vabastades avaneb energia, mis on alati olnud mu sees – ja just see energia on rahu, loovus ja vabadus.
Minu empaatia kingitused
Täna tajun ma oma empaatiat enam mitte koormana, vaid kingitusena.
See on andnud mulle:
- oskuse märgata inimeste tundeid ja seisundeid ka siis, kui nad neid ise ei teadvusta,
- võime olla teistele peegliks ja pakkuda seoseid, mis aitavad neil oma tundeid mõista,
- sügavama ühenduse loodusega ja energiatega minu ümber,
- ja kõige olulisem – oskuse eristada, mis on minu ja mis on teiste oma.
Kui varem võtsin kõike enda kanda ja väsisin, siis nüüd oskan järjest enam piire hoida. Ma ei samastu enam kõigega, vaid kasutan oma empaatiat teadlikult. See teeb minust kuulaja, toetaja ja looja – ilma et ma ise ära kaoksin.
Empaatia kingitus on minu jaoks ka sügav ligipääs loovusele. Ma usaldan enda sisemist teadmist ja näen, kuidas läbi minu saavad sündida lahendused, ideed ja taipamised, mida saab kasutada nii enda kui ka teiste toetuseks.
Kuidas sinu elu muutuks, kui võtaksid oma empaatia vastu kui kingituse?