Avan ühe teema, mida olen uurinud: mis tunne on üldse olla inimene.
Hommikused kehasse naasmised näitavad mulle selget erinevust. Magades on minus rahu. Aga niipea, kui ärkan, tõusevad üles ärevus ja pinge.
Ärkamine oleks justkui otsetee ühest olekust teise. Unes olen kohas, kus minu tavapärast inimest koos tema piirangute, mõtete ja hirmudega justkui ei ole. Ja siis avan silmad ning olen jälle siin. Kehas. Inimesena.
Inimeseks olemise ebamugavus
Mulle on olnud kaua aega siin halb ja ebameeldiv olla.
Praeguseks oskan seda tunnet juba päris täpselt kirjeldada.
Inimene on väike ja piiratud. Kehasse tagasi tulemine on kitsas, peaaegu nagu vangistus. Nii palju hirme, reaktsioone, emotsioone, vajadusi ja pidevat rabelemist.
Alles nüüd, kui olen seda teemat lähemalt lahti harutanud, on mu vaade muutunud.
Kui ma ei oleks inimene, ei saaks ma seda kõike kogeda.
Ma ei saaks uurida, kuidas hirm kehas liigub. Kuidas üks olukord aktiveerib vana mustri. Miks mõni inimene või suhe tõmbab mind hetkega tagasi väga inimlikku reaktsiooni. Mis toimub mõtte, keha, tunde ja millegi palju sügavama vahel.
Ja ma märkan, et just see uurimine annab mulle praegu väga palju energiat.
Minu praegune töö on oma inimest vaadata
Minu praegune töö iseendaga ei olegi niivõrd oma inimese muutmine.
Mitte selleks, et temast eemalduda või tema hirme halvaks pidada. Pigem selleks, et näha, mis temas päriselt toimub.
Mõnikord saan seda teha väga selgelt. Mõnikord, eriti lähedaste inimestega koos olles, mitte. Lähedased oskavad meid väga kiiresti inimesse tagasi tuua. Nad puudutavad täpselt meie valukohti.
Ja võib-olla ongi see osa inimeseks olemisest.
Ma ei tea enam, kas minu eesmärk on jõuda inimesena seisundisse, kus minus ei ole ärevust, hirmu ega reaktsioone.
Ma ei ole ainult oma hirm
Praegu tundub mulle olulisem midagi muud.
Et nende kõrval oleks minus olemas ka see osa, kes näeb.
Kes ei pea kohe parandama.
Kes saab lihtsalt vaadata:
- Ahhaa, siin mu inimene kardab.
- Siin ta tahab kontrollida.
- Siin ta teeb end väikeseks.
- Siin puudutas elu jälle midagi väga vana.
Ja juba see muudab midagi.
Sest selles hetkes ei ole ma enam ainult oma hirm.
Ma olen ka see, kes seda hirmu näeb.
See on oma inimese elu kõrvalt vaatama õppimine.
Videos „Endasse avardumine“ räägin sellest, kuidas jõudsin vaatlejani ja mida see on minus pärast seda avanud.