ROOSIAIA ILU JA LAPSEPÕLVE HAAVADE ÄRKAMINE
Käisin juulis Botaanikaaias roosipäevadel ja just seal see lugu sündis. Sellest hetkest alates läksin taas pikemaks ajaks sügavale endasse, et lubada vanal valul vabaneda.
Roosid olid võrratult ilusad ja ma muudkui pildistasin neid – ning ka iseennast nende keskel. Olin tohutult õnnelik, et olin võtnud terve päeva ainult iseendale, et üksi nautida.
Siis tuli vaikselt minu sügavusest esile väike Annemai, kes tundis kurbust. Ta oli teistsugune ja pidi tihti kuulma kuidas ema haletseti sageli avalikult. Väike Annemai hakkas end pidama koledaks, mittekuuluvaks ja oma vanematele häbiks. Ta peitis end ega tahtnud minna kohtadesse, kus olid teised inimesed. Mittekuuluvuse tunne süvenes ka lasteaias ja algklassides, sest kes ikka tahab teistsugusega sõbrustada. Minust sai pilgete sihtmärk. See süvendas kõiki mu kurbi ja raskeid tundeid. Ma ei tahtnud siin olla ega elada – see oli väga ebamugav.
Miks see kõik meenus just ilusas roosiaias, kus tundsin end nii õnnelikuna kogu selle ilu keskel? Sest väiksena ma ei rõõmustanud enda ilu üle, olin pigem vihane enda halvatuse peale. See tekitas tugeva kontrasti –ma kogesin sügavat rõõmu roosidest ja endast, mida olen oma elus liiga harva lubanud.
Ta sai tulla nüüd, sest ma juba oskan oma kurbusega toime tulla. Ma tean, et ma ei ole vale ega inetu ja et ma kuulun siia. Mul on nüüd turvaline tunda ka raskeid ja valusaid emotsioone.
Vahele pean mainima, et sellisesse seisundisse jõudmiseks on mul olnud pikk tervenemise teekond ning ilma abita ja imeliste väekate teejuhtideta ei oleks ma siia jõudnud.
VALU KUULAMINE JA NÄHTAVAKS TEGEMINE
Roosiaia ilu kogemine ja enda pildistamine tõi minus esile veel ühe killu, mis oli kaua vabanemist oodanud. Ma lubasin endal nutta, sest pisarad puhastavad imeliselt sellist südamevalu. Hakkasin samal ajal seda lugu häälsalvestusse rääkima. Kui väike Annemai oli kuuldud, kui tema valu sai avalikuks ja minu enda kõrvad kuulsid seda, saabus kergendus. Valu vajab alati, et teda kuulataks, nähtaks ja hoitaks– ainult nii saab tal olla võimalus vabaneda.
Ma tean, et paljud on kogenud norimist, mõnitamist või alandamist ka siis, kui nad ei ole olnud teistsugused. See postitus kuulub kõigile teile, kes olete seda läbi elanud ja kes siiani kannate seda valu sügaval hinges, sest see on olnud liiga valus, et sellele otsa vaadata.
Teadke – kõik, mida teised inimesed teie kohta ütlevad, ei ole tõsi. Palun ära usu neid sõnu. Ära lase kellelgi määrata oma väärtust, isegi kui need sõnad on tulnud su ema või isa suust. Isegi siis, kui oled neid kuulnud aastaid. Su hing on alati ilus – ja see ilu paistab ka välja.
Mitte keegi teine ei saa pakkuda meie sisemisele valule ehk sisemisele lapsele tuge ja hoolt, kui me ise seda ei tee. See sisemine laps ilmub alati, kui meil on valus. Ja see valu ei kao, kui me teda ei märka või süüdistame oma valus teisi. Tal on vaja just sinu tähelepanu ja hoolt – ainult sina saad anda talle kõik, mis aitab valust vabaneda.
Ühel hetkel võib saabuda aeg, mil sa ei tunne enam seda sügavat valu. Selle asemel võib tulla kergendus, rõõm ja lubamine olla päriselt see, kes oled. Ja ka su ümber võivad inimesed olla täpselt sellised, nagu nad on. Sest need, kes ütlevad teistele haiget tegevaid sõnu, näevad tegelikult vaid omaenda haavu. Halbu sõnu ütleb nende sees olev haavunud väike laps. Nad ei ole paremad, aga nad on seesmiselt katki.
TEEKOND ENESEVIHKAMISEST ENESEHOOLENI
Ma hakkasin ise otsima väljapääsu sellest valust – mitte keegi teine ei sundinud mind seda tegema. See on olnud pikk õppimise, abi vastuvõtmise ja sisemise töö aeg, kuid lõpuks jõudsin enesevihkamisest enda hinge puhtuseni. Iga vabanemisega hakkasin sellesse uskuma. Hakkasin uskuma, et ma kuulun. Et ma olen kena. Et ma ei ole kellelegi häbiks. Et ma olen väärt ilu, armastust ja turvalist elu. Hakkasin endast hoolima.
See õppimine kestab endiselt, sest minus on veel valukohti ja sotsiaalset ärevust. Kuid endale heade asjade lubamine – nagu roosiaias käik, suvised rännakud Eestis või kaua edasi lükatud unistuste elluviimine – kõik see avab mind, lubab mul olla selline nagu olen kogu oma ebatäiuslikkusega. Ja see ongi enesehool.
Meie ülesanne on õppida iseendale ilusaid sõnu ütlema, õppida end armastama ja väärtustama. See võib olla lihtne jalutuskäik looduses, teadlik puhkamise aeg või endale lillede kinkimine – kõik, mis toidab sinu hinge. See võib võtta aega ja see ei ole kerge teekond, aga valust vabanemine on seda teed igati väärt.
Minu sees toimuvad protsessid kestavad siiani alates sellest roosipäevast, sest kõik alla surutud valud on omavahel seotud. Olen lubanud endale hoolt ja vaadanud enda sisse ning tulemuseks on selginemised, taipamised ja minu enda hinge kingitused. Need kingitused on kõigil olemas, peidus hingevalu all. Need on väga väärtuslikud ja ootavad, et sa neid näeksid ning kasutama hakkaksid – nii enda kui ka teiste jaoks. Sest kui me aitame ennast, siis aitame ka teisi.
Kas sinul on olemas eneseabi tehnikad, mida saad kasutada, kui valusad emotsioonid pinnale tõusevad?
Minu elu on praeguseks täis selliseid võtteid ja peaaegu kogu mu tegevus ning jutt keerlevad enesehoole ja enese aitamise ümber. Kõik mu kodulehe teenused on loodud selleks, et aitaksin sul leida just need eneseabi tehnikad, mis on sinu omad ja jäävad sind alatiseks toetama – nii sügavale sisemusse minekuks kui ka igapäevaste lihtsate võtete kasutamiseks.
Kasutan ka unes eneseabi ja enesevabastamist aegunud mustritest. Neid tehnikaid ja praktikaid tuleb üha juurde, sest meie puhas loovus on piiramatu.
Eneseabi on minu elus kõige olulisem tööriist, ja minu suurim soov on, et iga inimene tunneks ja kasutaks enda jaoks sobivaid eneseabi viise. Olen jõudnud arusaamiseni, et kui igaüks meist hooliks endast, aitaks ja vabastaks end valust ning piiravatest uskumustest, jõuaks enesearmastuse ja -hooleni, siis terveneks kogu ühiskond läbi iga üksiku inimese.
Kas sina juba tead oma väärtust ja neid kingitusi, mis tahavad läbi sinu siia maailma tulla ja seda kaunimaks muuta?
