Viimasel ajal olen järjest rohkem aru saanud, mis on minu tegelik tugevus mu töös.
See ei ole ainult energiatöö. Ei ole ainult uned, mustrite nägemine või sügav vestlus. Need kõik on osa sellest, aga nende all on midagi veel.
Mind huvitab see, mis jääb inimeseks olemise taha.
Mind huvitab, miks inimene teeb seda, mida ta teeb. Miks ta jääb kinni suhtesse, mis teda enam ei toida. Miks ta hoiab kinni mõtteviisist, millest on juba välja kasvanud. Miks ta teab sisimas, mida tahab, aga ei liigu. Miks tekib kehas hirm või pinge just siis, kui uus suund hakkab lähemale jõudma.
Ma loon kiiresti seoseid. Kuulan inimese sõnu, aga samal ajal märkan nende taga mustrit. Näen, kuidas praegune olukord võib olla seotud lapsepõlve, suguvõsa, hirmu või väga vana viisiga ennast maailmas hoida. Ka uned on mulle selles töös olulised, sest unes võib saada nähtavaks see, mida inimene ärkvel olles veel enda eest varjab.
Ja viimasel ajal on tulnud mulle üks väga konkreetne sõna.
Ma olen lõpetaja.
Kui inimese elus on segadus, seisak või tunne, et miski enam ei liigu, siis näen ma sageli kõigepealt seda, mis võib olla oma aja ära elanud.
See võib olla suhe, käitumismall, mõtteviis, roll, vana lojaalsus või viis, kuidas oled pidanud ennast turvalisena hoidma.
Mina ei lõpeta seda sinu eest. Aga ma võin näha kohta, millest sina veel kinni hoiad.
Ja kui inimene on valmis lõpetama, hakkab minu jaoks väga tihti nähtavaks saama ka midagi muud — päris sina ja sinu potentsiaal selles teemas.
See, kes sa võiksid olla ilma vana mustrita, puhtamalt iseendana. Milline energia sinus juba olemas on. Millised oskused, omadused või sisemine teadmine tahavad sinus rohkem ruumi saada, kui vana enam kogu ruumi enda all ei hoia.
See on sageli sinu sõnade taga juba olemas enne, kui sa ise seda täielikult näed.
Inimene ja tema hirmud
Praegu uurin ma enda kaudu väga sügavalt ka inimeseks olemist.
Ma märkan näiteks seda, kuidas ärgates võib kehasse tulla kohe pinge või ärevus. Magades võib olla täielik rahu, aga koos ärkamisega tulevad tagasi keha, elu, kohustused, suhted, kontroll ja hirmud.
Olen jõudnud enda jaoks mõtteni, et inimeseks olemist ei saagi võib-olla hirmust täielikult eraldada.
Me tahame ellu jääda. Tahame kuuluda. Tahame turvalisust. Kardame kaotust, hülgamist, muutust, kontrolli kadumist ja kõige sügavamal ka surma.
Väga paljud piiravad mustrid jõuavad lõpuks mingi hirmuni.
Aga ma ei näe seda enam nii, et inimeseks olemises oleks midagi valesti.
Varem oli minus isegi põlgust inimese piiratuse vastu. Keha tundus kitsas, emotsioonid rasked, mõtted väikesed ja korduvad.
Praegu näen ma seda teisiti.
Ainult inimesena saan ma seda kõike kogeda.
Kui mul ei oleks hirmu, piiratust, keha ja emotsioone, ei saaks ma neid ka uurida. Ma ei saaks kogeda, kuidas muster sünnib, kuidas ta mind juhib ja kuidas midagi minus muutub, kui ma seda lõpuks näen.
Ja samal ajal ei tunne ma, et me oleksime ainult see inimene.
Meis on ka osa, kes saab oma inimest vaadelda.
Mina nimetan seda hingeks, teadvuseks või vaimuks. Nimi ei ole isegi nii oluline. Minu jaoks on oluline kogemus, et ma saan vaadata oma hirmu ilma, et ma oleksin ainult see hirm. Ma saan märgata oma inimest, kes kardab, kontrollib, võitleb või hoiab vanast kinni.
Ja selles vaatlemises tekib ruum.
Mulle tundub, et suur osa eneseotsingust ongi tegelikult iseenda kiht- kihilt nähtavaks tegemine. Me otsime seda, kes me oleme hirmude, kohanemise, rollide ja õpitud mustrite all. Ja mida rohkem need kihid nähtavaks saavad, seda rohkem hakkavad nähtavale tulema ka meie enda loomulikud omadused ja oskused.
Ma ei arva, et inimesena oleks võimalik kogu oma hingepotentsiaali täielikult kehastada. Aga me saame sellele järjest lähemale liikuda. Saame õppida tajuma rohkem kui ainult oma hirmu ja mõtteid. Saame jõuda lähemale sellele, milles oleme loomulikult head, mida me sügavalt teame ja mida meie kaudu siia maailma tuua saab.
Mitte selleks, et inimeseks olemisest välja pääseda, vaid selleks, et me ei jääks ainult oma inimlike mustrite sees ringiratast liikuma.
Seda ma teen ka inimesega, kes minu juurde tuleb
Kui sa minu juurde tuled, siis ma ei vaata ainult sinu probleemi. Ma vaatan inimest selle probleemi sees.
Milline hirm sind juhib? Millist vana mustrit sa kordad? Mille küljes sa püsid, sest lahti laskmine tundub ohtlik? Kus sa juba tead, aga ei julge veel sellele teadmisele järgneda?
Aga ma ei otsi ainult seda, mis on kinni.
Ma otsin ka seda, mis selle kõige all juba olemas on.
Seda osa sinust, mis ei ole selle mustriga üks. Sinu loomulikku olemust. Sinu oskusi. Sinu sisemist teadmist. Seda potentsiaali, mis võib olla kaua peidus olnud, sest kogu energia on läinud ellujäämisele, kohanemisele või vana mustri hoidmisele.
Sest kui piirang saab nähtavaks, tekib võimalus valida teisiti. Ja selle valiku kaudu võib hakata järjest rohkem nähtavale tulema see, kes sa päriselt oled.
Sellepärast ongi minu peamise teenuse nimi Nähtamatu nähtavaks.
Sa võid tulla minu juurde segaduse, seisaku, suhte, unenäo, kehatunde või lihtsalt teadmisega, et miski ei ole enam õige.
Me ei tea alati ette, mis selle all on.
Võib-olla hirm, vana suguvõsa lugu
või elu, millest oled juba sisemiselt välja kasvanud.
Võib-olla midagi, millel on aeg lõppeda.
Ja just selle taga on juba olemas uus algus — rohkem sina ise, sinu enda oskused ja see osa sinu potentsiaalist, mis on valmis nähtavaks saama.
Muutus algab sellest, mis saab nähtavaks.