Olen kolimise lainel.
Lapsed on suureks saanud ja elus on käes suur muutus. See ei ole ainult kastid, kotid, kapid, toad ja asjad.
See toimub ka minu sees.
Uni tõi uue energia
Ühel hommikul olin poolune olekus, kus ma ei maga enam päriselt, aga ei ole veel täiesti ärkvel ka. Minu jaoks on see väga teadlik ruum. Seal ma suhtlen iseendaga. Või täpsemalt, seal suhtleb minuga minu sügavam osa.
Ja ma ütlesin endale:
„Mu alateadvus laseb lahti kõik asjad, mis mul siin ümber on, et ta ei hoiaks enam kinni mitte millestki, mida mul edaspidiseks vaja ei ole.”
Kordasin seda erineval moel ja tundsin, et ma töötlen ennast une ja ärkveloleku piiril.
Sellel hetkel teadsin väga selgelt, et minu alateadvus ei hoia minevikku ainult mõtetes ja tunnetes, vaid ka asjades, mis mu ümber seisavad.
Kui ma lõpuks üles ärkasin, oli minus hoopis teistsugune energia.
Hakkasin asju sorteerima ja suutsin ära visata või taaskasutusse panna palju sellist, mille juures olin varem pikalt kõhelnud.
Varem jäi mu mõte kinni:
- äkki läheb vaja.
- äkki ikka jätaks alles.
- äkki ma kehetsen.
Ja iga järgmise asjaga kasvas segadus. Ma võisin ühe asja juures seista nii kaua, et lõpuks ei saanudki enam aru, kuhu ta kuulub.
Aga sel hommikul oli minus selgus.
Asjade väärtus ja minu väärtus
Ma sain aru, et asjade ära viskamine ei ole minu jaoks ainult koristamine. Asjad kannavad väärtust: füüsilist elu, vastu võtmist ja enese väärtustamist.
Ja siin tekkis minus oluline taipamine.
Asjade väärtustamine näitab mulle, kui palju ma luban elul ennast toetada.
Kui ma ei luba endale ilu, mugavust, vajalikkust või head kvaliteeti, siis võib selle taga olla tunne: mulle sobib vähene küll.
Ja nii saab kodu täis vana energiat.
See sama tunne võib hoida mu kodus alles ka seda, mis on juba oma aja ära elanud: katkised asjad, vanad asjad, asjad, mida ma enam ei kasuta.
Need juba ammu ei toeta mind, aga kuskil sügaval istub hirm, et äkki uut ei tule, äkki läheb vaja, äkki ma ei olegi paremat väärt.
Ja nii saab kodu täis vana energiat.
Uuele ei jää ruumi.
Mitte ainult kapis.
Mitte ainult toas.
Vaid ka minu sees.
Vana ja uue vahel
Sellel päeval sain aru, et ma pean seda selguse olekut kasutama. Mitte ennast sundides, vaid kaasa liikudes. Sest sellised seisundid ei ole alati püsivad. Nad tulevad lainetena.
Ma õpin uut moodi elama.
Ja õppimine ongi pendeldamine vana ja uue vahel.
Vana olek ütleb:
hoia alles, äkki läheb vaja, ära lase lahti, sul ei pruugi rohkem tulla.
Uus olek ütleb:
sa võid valida, mis sind päriselt toetab.
sa võid lasta minna sellel, mis oma aja ära elas.
sa oled väärt ruumi, kergust ja uut liikumist.
Täna tunnen, et kolimine ei ole ainult ühest kohast teise liikumine.
See on piir vana ja uue vahel.
Ja kõige olulisem küsimus ei olegi:
mida ma kaasa võtan?
Sa valid iseennast
Vaid hoopis:
millise väärtuse tundega ma edasi liigun?
Muutus ei alga alati suure otsusega.
Vahel algab see ühest hommikusest poolunest.
Ühest lausest, mille ütled iseendale.
Ühest kapist.
Ühest kotist.
Ühest asjast, mille lõpuks lased minna.
Ja korraga saad aru, et sa ei viska ära asju vaid valid iseennast.
Selle osa endast, kes ei pea enam elama vana puuduse, vana hirmu ja katkiste asjade keskel.
Selle osa, kes on valmis ütlema:
- ma olen väärt ruumi.
- ma olen väärt kergust.
- ma olen väärt uut.
- ja ma võin lasta minna sellel, mida mu hing enam kaasa ei vaja.
Mis on sinu kodus see üks asi, mis võib-olla ei oota enam alles hoidmist, vaid nähtavaks saamist?