Kummaline koht inimeses on see, kus ma tegelikult juba tean.
Tean, et mingi suhe ei ole enam õige.
Tean, et üks vana viis ennast hoida ei tööta enam.
Tean, et mingi suund tahab muutuda.
Tean isegi üsna täpselt, kuhu poole tahaksin liikuda.
Ja ikkagi ei liigu.
See on olnud mulle paigal seismise või ootamise koht, kus tundub, et olen nõrk ja suutmatu. Sest kui ma juba tean, siis miks ma ometi ei tee?
Teadmine on juba olemas, aga inimene veel kardab
Vaatan seda teemat natuke lähemalt.
Sees on juba teadmine, mida tegelikult tahan, aga mu inimese osa kardab kõike seda, mida sellele järgnemine võiks muuta.
Nagu kardaks midagi kaotada. Aga mida siis?
- turvalisust;
- kuuluvust;
- kontrolli;
- mõnda vana rolli;
- või lihtsalt seda, mis on olnud nii kaua tuttav, et isegi ebamugavus tundub turvalisem kui tundmatu.
Enne kolimist nägin seda väga selgelt
Mu ees seisis valik, kas jääda sinna, kus olin, või muuta kolides kogu meie senist elukorraldust.
Ma teadsin, et senine olukord ei tööta enam. Tütrega kahekesi elamine oli muutunud järjest keerulisemaks meile mõlemale.
Lisaks tõi kolimine mulle uue kooselu, kuigi olin mõned aastad tagasi kindel, et käesolevas elus seda rohkem ei juhtu. Ja tütrele sobis võimalus minna elama venna juurde ning hakata rahulikumalt iseseisvuma.
Hinges ma juba teadsin, et see muutus on vajalik.
Aga mu inimene kartis.
Kartsin, et teen vale otsuse ja kõik asjaosalised kannatavad.
Minusse tulid tagasi kooseluga seotud hirmud. Vastutuse hirm. Hirm, et põgenen ise vastutusest. Hirm, et lükkan liiga palju poja õlgadele. Hirm, et midagi läheb valesti ja mina olen selle põhjustanud.
Rääkisin kõikide osapooltega nendest hirmudest mitmeid kordi. Küsisin ikka uuesti, kas neile selline lahendus päriselt sobib.
Hirm hakkas väljast vastu peegelduma
Ja mu enda hirm hakkas mulle ka väljast vastu peegelduma:
- Üks inimene ütles mulle, et ma mõtleksin väga hoolikalt, et ma hiljem oma otsust ei kahetseks.
- Teine ütles, et tema küll ei julgeks sellist muutust teha.
- Kolmas ütles, et ma olen ikka väga julge tüdruk.
- Ja tuli ka hinnanguid selle kohta, et ma ei taha lapse eest vastutada.
Kõik see puudutas väga täpselt seda, mis enne otsustamist toimus minu enda peas.
Kolm kuud hiljem näen seda selgemalt
Praeguseks on kolimisest möödas kolm kuud.
Ja kõik asjaosalised on rahul.
Tütrel on tagasi tulnud rohkem õnnetunnet. Tema igapäevaellu on tulnud rohkem kergust. Toidu eelistused on avardunud, liikumine ei kurna teda enam nii kiiresti ja ka õppimine läheb palju kergemini kui varasematel aastatel.
Meie omavahelisest suhtlusest on saanud mõnusad kohtumised ning palju rahulikumad vestlused ja arutelud.
Minu kaaslane on rahul. Tema ellu on tulnud rohkem liikumist ja tegemist ning kodus on hakanud avanema teemad, mis olid aastaid seisnud.
Ja mina olen lõpuks maal. Kohas, kus mul on tunne, et ma ei ole enam kogu aeg millekski kohustatud. See tundub mulle alguspunktina elule, mida ma päriselt tahaksin elada.
Koht enne otsust
Praegu saan paremini aru sellest kohast, kus ma juba tean, mida tahan, aga mu inimene ei ole veel valmis selle järgi tegutsema.
Enne otsust hakkab ta justkui läbi katsuma kõike seda, mis võib muutusega kaduma minna.
Kas ma teen kellelegi haiget?
Kas ma eksin?
Kas ma kaotan turvalisuse?
Kas mind mõistetakse hukka?
Kas ma suudan selle tagajärgede eest vastutada?
Ja selles kohas võivadki hing ja inimene mõnda aega justkui eri suundades liikuda.
See ei pruugi olla alati paigalseis.
Tundub, et see on aeg, mil mu inimese osa püüab järele jõuda sellele, mis mulle sügavamal juba selge on.
Sellepärast ei olegi alati aus küsida endalt ainult:
„Miks ma ei tee seda, mida ma juba tean?“
Palju rohkem näitab küsimus:
„Mida mu inimene kardab kaotada, kui teen seda, mida ma tegelikult juba tean?“
Ja vahel hakkab just sealt midagi nähtavaks saama.