Võtan eelmise postituse kolimise ja elumuutuse loo ning vaatan seda nüüd ühe teise kihi alt.
Suguvõsa mustrite poolelt.
- Hetkel, mil kooselu tütrega järjest keerulisemaks muutus, oli ta 15-aastane.
- Mu vanaema oli 15, kui ta Siberisse küüditati.
- Mu ema oli 15, kui tema ema kolis kodust välja ja tema jäi isa juurde elama.
- Mina olin 15, kui isa meid emaga kodust välja viskas ja algas väga järsk eraldumine senisest elust.
Neli põlvkonda ja ikka seesama vanus.
Kui ma seda mustrit esimest korda nägin, arvasin, et selle murdmine tähendab, et suudan tütre 15. eluaasta üle elada nii, et meie kooselu säilib.
Et seekord ei tule eraldumist.
Aga ma ei suutnud seda. Või vähemalt mõtlesin alguses nii.
Tütrel oli meie kooselus järjest raskem. Tema sees oli nii palju väsimust, viha ja vastupanu, et lõpuks hakkas ka tema ise muutust tahtma.
Mina olin see, kes pani talle ette võimalikud variandid, kuidas saaksime elu ümber korraldada.
Ja huvitaval kombel ei valinud ta kumbagi vanemat. Õnneks oli olemas veel üks võimalus – vend.
Kas ma kukkusin mustri murdmises läbi?
Minus oli päriselt läbikukkumise tunne.
Nägin ju mustrit. Teadsin, et see on liikunud läbi mitme põlvkonna. Ja ikkagi jõudsime jälle selleni, et 15-aastane laps eraldub emast ja kodust.
Aga mida üldse tähendab mustri murdmine?
Kas seda, et sündmus enam kunagi ei kordu?
Või võib vahel muutuda hoopis see, kuidas see toimub ja mida see asjaosalistele kaasa toob?
Minu vanaema ei valinud küüditamist.
Mu ema ei valinud seda, et tema ema ära kolib.
Mina ei valinud seda, et isa meid kodust välja viskab.
Aga minu tütre puhul oli meil võimalik rääkida, vaadata erinevaid variante ja lasta ka temal endal valida.
See ei olnud järsk äralõikamine, mille keegi teine talle peale surus. See oli muutus, mida tema ise samuti vajas. Ja siin peituski seekord oluline erinevus.
Ma tean seda vabanemise tunnet
Mäletan väga hästi aega, kui hakkasin ise emast eraldi elama. Minus oli tohutu vabanemise tunne.
Ka mu poeg ütles mõned aastad tagasi pärast välja kolimist, et elu läks enneolematult kergeks.
Ja nüüd näen midagi sarnast oma tütre juures.
See paneb mind pere ja eraldumise peale teistmoodi vaatama.
Minu enda kogemuses võivad peresidemed olla korraga väga armastavad ja väga rasked.
Me kanname üksteise lähedal olles rohkem kui ainult iseennast. Seal on ootused, rollid, kohustused, vanad reaktsioonid ja mustrid, mida üksi olles võib-olla üldse nii tugevalt ei tunne.
Olen seda enda elus kogenud kui lahti ühendumist pereenergiatest. Mitte nii, et pere kaoks või side katkeks.
Pigem tekib piisavalt ruumi, et igaüks saab hakata rohkem tunnetama, kes ta ise on ja kuidas tema tahab elada.
Meil on lastega kohtudes lõbus. Me oleme teineteise jaoks olemas. Aga meile sobib paremini mõnus kaugus, kus kõigil on kergem hingata.
Ma lihtsalt näen neid seoseid
Mu lapsed ei usu suguvõsa mustrite edasikandumisse.
Võib-olla ei usu sina ka.
Ja las ollagi nii.
Mul endal on raske neid mitte näha, sest märkan oma elus lihtsalt liiga palju seoseid ja sarnasusi. Minu jaoks ei tähenda mustri nägemine seda, et kõik on ette määratud.
Pigem annab see võimaluse märgata, mis võib mind või mu lähedasi nähtamatult mõjutada.
Ja just see annab võimaluse teha teistsugune valik.
Kui ma näen, kust mingi mõtteviis või hirm võis alguse saada ja milleks seda kunagi vaja oli, on mul lihtsam küsida, kas seda on veel praegu vaja.
Mõtteviis, mis aitas mu vanaemal Siberis ellu jääda, võis kanda endas omal ajal väga suurt tarkust. Täna ei ela me enam olukorras, kus ellujäämine sõltub samadest valikutest, aga vana muster võib peres ikkagi edasi liikuda.
Ja neli põlvkonda hiljem ei pea mu tütar selleks, et elada, samal viisil vastu pidama.
Ta võib teha midagi muud.
Tal on võimalus märgata, et see elu ei ole enam hea ja valida teine tee. Täitsa uus, mida veel mitte keegi peres pole julgenud ette võtta.
Ja siin ongi veel üks mustri osa.
Kui varasemates põlvkondades tuli muutus väljast ja valikuruumi polnud, siis minu tütrel on seekord võimalus ise valida.
Vana hirm otsustamise ees saab liikuda millekski teiseks: julguseks teha muutus siis, kui senine elu enam ei sobi.
Tõenäoliselt ei tähendanudki selle mustri muutmine, et tütar peab iga hinna eest minuga koos elama, vaid hoopis seda, et eraldumine sai toimuda ilma vägivalla, hülgamise ja sunduseta.
Valikuna.
Minu jaoks ongi just see koht, kus üks vana muster hakkab muutuma.